Tiirimetsa mõisa härrastemaja vundamendile kavandatud uue koolihoone ehitusega loodeti algust teha 1920. aastate hakul. Selleks küsiti riigilaenu miljon marka. Välja valitud kavand oli igati väärikas ja nägi ette suure kolmekorruselise kivimaja ehitamist. Tõenäoliselt oli tegu 1921.–1922. aasta koolimajade ideekonkursil 3-klassiliste koolihoonete kategoorias teise koha pälvinud Soome arhitektuuribüroo Borg, Sirén & Åbergi tüüpprojektiga. Sellel tuntud bürool oli toona käsil näiteks ka Helsingin Sanomat ajakirjandusmaja ja Soome parlamendihoone (1924) projekteerimine.

Ent uue hoone rajamine Tiirimetsa mõisaansamblisse, millest säilitati paekivist kelder ja aidad, takerdus. Aeg aga kiirustas takka. Möödus kolm talve ja probleemid muudkui kasvasid. Esiteks selgusid vead eelarve koostamises, mistõttu ehituse kulu kahekordistus. Teiseks ei saadud kivimurrust alaliste vihmasadude tõttu ehitusmaterjali kätte, ja kui see viimaks õnnestus, polnud talviseks veoks piisavalt lund. Raha väärtus aga langes aasta-aastalt, mistõttu pidas haridusministeerium kolmekorruselise hoone ehitust lõpuks üle jõu käivaks ja kooliringkonna 96 õpilase jaoks arutult suureks.

See aga ei morjendanud kohaliku hariduselu eestvedajaid, kes said ehituseks sobiliku kavandi Tiirimetsal sündinud noorelt insenerilt Hindrek Kannilt. Valge kahekorruseline lamekatusega hoone tutvustas uusi suundumusi arhitektuuris nii hoone välis- kui ka siseilmes. Majas asus kolm klassiruumi, õpetajate tuba ja jalutusruum, kusjuures klassid asusid päiksepoolsemas hoonetiivas. Hoone teises pooles asusid saal-võimla ning ülemisel korrusel õpetajate ja teenija korterid. Tollal väga moodsa võttena rakendati hoones klassiruumide vahelist lahti lükatavat mehhaniseeritud kergseina ning keldris asunud õhk-küttesüsteemi. 1936. aastal avatud uues koolimajas käisid koos nii koolipere kui ka kohalik seltsirahvas. Vahepeal 8-klassiliseks muudetud kool suleti 1988. aastal, kui lähikonnas avati uus Salme Põhikool. Praegu tegutseb küllaltki autentsel kujul säilinud hoones kultuuriselts Küünal.

Tekst: Sandra Mälk