Sissejuhatus
Esimesed teated koolidest Eestimaal pärinevad 13. sajandist, mil linnades asutati ladinakeelseid toom- ja kloostrikoole. 15.–16. sajandil hakkas tekkima ka saksakeelseid linnakoole. Põlisrahva haridustaset mõjutasid need koolid vähe, kuigi üksikuid eestlasi seal siiski õppis.
Emakeelse kooliõpetuse juurde avas tee luterlik reformatsioon ning trükikunsti areng. 16. sajandil hakati kirikute juurde asutama eestikeelseid koole, välja andma eestikeelset vaimulikku kirjandust ja 1575. aastal ilmus esimene eestikeelne aabits.
Märkimisväärse sammu tegi hariduselu Rootsi võimu ajal, mil Tallinnas ja Tartus asutati esimesed gümnaasiumid ning asuti välja õpetama koolmeistreid. Eesti rahvakooli alguseks loetakse 1686. aastat, kui Bengt Gottfried Forseliuse seminari lõpetasid esimesed kasvandikud, kes panid aluse Eesti koolivõrgule. 17. sajandi lõpul ehitati maapiirkonnas esimesed talurahva lastele mõeldud koolimajad.
TSAARIAEG
Eesti rahvakooli areng
Rahvakoolide võrgu laiemat levikut soodustasid 1816. ja 1819. aasta talurahvaseadused, mille kohaselt pidid vallakogukonnad Liivimaal iga 500 ja Eestimaal iga 1000 hinge kohta kooli asutama.
19. sajandi algul ja keskpaigas ehitatud külakoolimajad olid tavaliselt rehehooned, kuna õpetaja sai oma sissetuleku talupidamisest. Sellel perioodil tekib ka kihelkonnakoolide võrk, millest hiljem saavad teise astme rahvakoolid, kus õpiti pärast külakooli kaks või kolm aastat. Kuni ministeeriumikoolide asutamiseni sai kihelkonnakoolides ettevalmistuse enamik hilisemaid vallakooliõpetajaid, kirjutajaid jt maa-ametnikke. Kihelkonnakooli pidasid üheskoos üleval piirkonna mõisad ja vallad ning selle koolihoone tüübi kõige tuntuimaks säilinud näiteks on Palamuse kihelkonnakool Jõgevamaal.
Kooliasju hakkab otsustama vald
Oluliseks tähiseks Eesti haridusloos sai 1866. aasta vallaseadus, mis vabastas vallad mõisa järelevalve alt. Kooli asju ei otsustanud enam mõis, vaid vallavolikogu, ning nüüdsest pidid ka väiksemad vallad asutama kooli. See tõi kaasa uute vallakooli hoonete ehitamise, mida reeglina ei püstitatud enam rehemajadena, kuigi on erandeid, nagu kivist rehemajana püstitatud Esna vallakool Järvamaal. Tavaliselt ehitati vallakoolid siiski juba ajakohaste hoonetena, näiteks Heimtali vallakool Viljandimaal või kahekordne uhke tellistest koolihoone Võrumaal Vastse-Antslas. Sel ajajärgul mindi üle üldisele kolmeaastasele koolikohustusele.
Usuvahetusliikumine toob kaasa õigeusukoolide asutamise
19. sajandi keskel alanud usuvahetusliikumine tõi kaasa õigeusukoolide leviku. Praktiliselt kõikide õigeusu kirikute juurde kerkisid tüüpprojektide järgi kihelkonnakoolide hooned, mis ehitati suuresti riigi abirahadega. Kogudusemajana ehitatud Mäemõisa õigeusukool on siin pisut erandlik, sest koguduse väiksuse tõttu paiknesid hoones ka preestri eluruumid. Kuna luterlased ja õigeusklikud pidid seaduse järgi õppima eraldi, olid omavalitsused sunnitud rajama ka vallakooli tasemele vastavaid õigeusu abikoole. Viimased tegutsesid enamasti küll taludelt üüritud ruumides, kuid teinekord ehitati neile ka eraldi koolimajad, nagu näiteks Kõpus, kus kurioossel kombel asusid ühes hoones kool ja kirik.
Linnakoolid
1803. aastal kinnitatud rahvahariduse esialgsed eeskirjad ja neid täpsustav ülikoolidele alluvate koolide määrustik seadustasid linnades 1-klassiliste linnaalgkoolide ja 3-klassiliste kreiskoolide asutamise. Põnevad näited kreiskoolist on Rakveres ja Kuressaares. Kohalikul algatusel loodi nende kõrvale linna-tütarlastekoole ja eraalgkoole. 1870-ndatel reorganiseeriti senised kreiskoolid linnakoolideks, mille põnevateks arhitektuurseteks näideteks on Paide linnakool / Paide tütarlaste gümnaasium ning Tartu I algkool (nüüdne Tartu Kesklinna Kool).
Venestamispoliitika ja ministeeriumikoolid
Aleksander III võimuletulek 1881. aastal tõi kaasa venestamispoliitika. Alates 1887. aastast hakati üle minema venekeelsele õppele. Lisaks senistele koolidele asutati uue koolitüübina Eestis ligi 90 ministeeriumikooli, millele ehitati riigi toetusel võrreldes vallakoolidega väga kaasaegsed ja ruumikad majad, näiteks Lümandas, Järvakandis ja Iisakul.
Riik eraldas raha ka ministeeriumikoolide õppevahendite muretsemiseks ning maksis kinni õpetajate palga. Ühest küljest oli see omavalitsustele soodne, kuid teisest küljest kaotas kogukond õiguse kooli asjades kaasa rääkida. Tihtipeale saadeti ministeeriumikoolidesse Venemaa kubermangudest pärit umbkeelseid õpetajaid, mistõttu on neid õppeasutusi tihti peetud venestamise pesadeks.
Kõigele vaatamata andsid ministeeriumikoolid võrreldes vallakoolidega tunduvalt paremat haridust, mis oli maarahvale heaks hüppelauaks töö leidmisel terves Vene impeeriumis. Samuti ei püsinud umbkeelsed õpetajad siin kuigi kaua ning kuigi haridust anti neis vene keeles edasi, moodustasid õpetajatest aina suurema hulga eestlased.
1905. aasta revolutsioon toob kaasa õiguse avada emakeelseid erakoole
Positiivse pöörde hariduselus tõi kaasa 1905. aasta revolutsioon. Balti kubermangud said pärast ühiskonda raputanud sündmusi õiguse avada emakeelseid erakoole. Haridusseltside initsiatiivil loodi hulk õppeasutusi ning ehitati uusi koolimaju, näiteks kogutud annetuste ning pidude, näitemüükide ja loteriide korraldamisega teenitud raha eest ehitatud Viru-Jaagupi haridusseltsi koolimaja, mis ei jäänud kuidagi alla riigi ehitatud hoonetele.
Haridusloo seisukohalt eriti oluline on Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi eestvõttel 1906. aastal asutatud esimene eestikeelne gümnaasium – ENKS-i tütarlastegümnaasium, praegune Miina Härma Gümnaasium, mis pani aluse eestikeelse gümnaasiumihariduse edendamisele. Koolihoone valmis 1914. aastal ühe esimese eestlasest arhitekti, Georg Hellati projekti alusel.
Kuigi enamik 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul püstitatud koolihoonetest oli ehitusmeistrite kavandatud, hakkas tasapisi esile tõusma arhitektide looming, mis laiemas ulatuses pääses maksvusele juba Eesti Vabariigi ajal.
EESTI AEG
Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal oli haridusmaastik uuteks ideedeks küps ja uuendusi koolikeskkonna parandamiseks asuti viivitamatult ellu viima. Seda kannustas mõtteviis: panustades laste heale haridusele ja seda soodustavale õpikeskkonnale, tugevneb pikemas perspektiivis ka rahva eneseteadvus. 1920. aastal võeti vastu avalike algkoolide seadus, millega ühtlustati seni üsna segast koolimaastikku ja loodi ühtluskool. Kehtestati kohustuslik 6-klassiline algharidus ning senised talurahvakoolid ja linnaalgkoolid reorganiseeriti ühtse õppekava alusel töötavateks algkoolideks, mis moodustas ühtluskooli esimese astme.
Igasse külla oma kool
Eriti pöördeliselt hakkas hariduselu muutuma maal. Kui esimesed hädad ruumikitsikusega leidsid lahenduse 1919. aastal kehtima hakanud maaseadusega, millega jagati haridusasutustele koolivõrgu tihendamiseks osa võõrandatud mõisahäärbereist, siis järgmise sammuna korraldati rahvusvaheline arhitektuurivõistlus eesmärgiga leida sobivaid tüüpprojekte, mis vastaksid muutunud arusaamadele kaasaegsest õpiruumist.
Võistlusel osalenute hulk ja nimed annavad mõista, kui oluline see teema ühiskonnas oli – osalema kutsuti Soome, Rootsi ja siinsed kogenud arhitektid. Haridusministeeriumi eestvedamisel korraldati koguni kaks võistlust – 1921. ja 1930. aastal –, et leida sobilikud tüüpprojektid. Üks populaarseim konkursile esitatud töö oli 6-klassiline puitkoolimaja projekt „Valgusˮ, mille järgi on ehitatud koolimaja näiteks Võsul.
Riigile oli maakoolide ehitamine prioriteet. Ainuüksi päris uusi maakoolimaju ehitati vahemikus 1920–1940 aastas keskmiselt kümme. Koolimajade suuremahulist ehitamist tingisid ka muutused õppekorralduses ning rahastusvõimalustes. Koolikohustus muudeti esmalt 4-klassiliseks ja 1931. aasta avalike algkoolide seadus määras juba 6-klassilise koolisunduse ning tiheda koolivõrgu, sest koolimaja maksimaalne kaugus õpilase kodust võis olla kolm kilomeetrit. Samuti hakati 1922. aastal loodud koolimajade ehitusfondist pakkuma koolide ehitamiseks soodsat laenu, mis andis omavalitsustele tegutsemiseks särtsu juurde. Laenu saamiseks tuli esitada korralik ehitusprojekt, mille leidmisele aitas lisaks arhitektuurikonkurssidele kaasa lai diasporaa maakonna inseneridest, kogenud arhitektid nagu Herbert Johanson ja Arnold Matteus (viimase projekteeritud on näiteks Põlgaste koolimaja) ja ärksa meelega noorte arhitektide järelkasv. Ka nüüd pani koolide ehitamisele sageli rahaliselt õla alla kogu piirkond – uue koolimaja ehituseks korraldati loteriisid ja laatasid ning sageli toodi materjal kohalikust metsast.
Maakoolimaja ruumilahenduse projekteerimisel oldi praktilise taibuga – väikekoolide võimlatena kasutati toona laia koridori, nn jalutusruumi, ning kahe klassiruumi vahele kavandati kergseinu, mis lükati tantsuõhtuks või rändkino jaoks lahti. Viimati nimetatud lahendusi kohtab näiteks Tiirimetsa või Rapla algkoolis. Mõistagi oli uus koolimaja külas sageli ka rahvamaja eest ning sellega arvestati projekteerimisel.
Peamine eesmärk oli tõsta koolis õppekvaliteeti nii valguse kui ka sanitaarolude parandamisega. Uutes maakoolimajades paigutati klassiruumid hoone päikesepoolsemale küljele ning koolijuhtkonna korterid koolimaja eraldi tiiba. Sellist võtet on kasutatud näiteks Taebla koolimaja puhul. Nii oli hea silma peal hoida nii õppuritel kui ka kooli aiamaal, mis varustas maakooli värske saagiga. 1934. aastast oli igal algkoolil kohustuslikus korras rajatud aialapp.
Otstarbekad linnakoolid
Kui maapiirkondadesse ehitatud koolimajad olid üldiselt üsna pisikesed, siis linnapilt tihenes suurte gümnaasiumitega. Kõige silmatorkavam on Tallinna linnavalitsuse arhitekti Herbert Johansoni pärand, kes projekteeris uut tüüpi ruumilahendusega L-kujulise põhiplaaniga hooneid, millel olid moodsa uuendusena lisatud kauaoodatud võimlad. Johansoni 1930. aastatel võetud suund viis koolimajad uude ajastusse juba visuaalselt, eriti modernistlik on valge krohviviimistluse ja klaasist trepikojapüstikuga Elfriede Lenderi eragümnaasium Kreutzwaldi tänaval (Praegu Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasium), mis oma vaimult meenutab Saksamaa otstarbeka arhitektuuri eest vedava Bauhausi koolkonna esteetikat.
NÕUKOGUDE AEG
Tüüpprojektide ja juurdeehituste ajastu
Stalinismi perioodil valminud koolimajad on tavaliselt ehitatud üleliiduliste tüüpprojektide järgi, mistõttu leiab täpselt identseid hooneid Eesti eri paigust ja tegelikult üle terve tollase Nõukogude Liidu. Nii leiab Saverna kooliga äravahetamiseni sarnase koolihoone ka Orissaarest ja Tallinnast. Samuti on tollase tüüpprojekti järgi valminud Tartu Kroonuaia kool.
Nõukogude perioodi silmapaistvamad koolimajad pärinevad 1970. aastatest, kui elanikud koondusid maapiirkondades suurematesse asulatesse ja koolide ühendamiseks tehti suuri juurdeehitusi. Sageli tellisid jõukamad kolhoosid avangardsetelt arhitektidelt vanadele hoonetele värskeid lahendusi (nagu Aravetel või Muraste mõisa juures), mille arhitektuuri ei piira nõukogude normid ja ruumilahendus toetab õppetegevust.
Linnades andis tooni mammutkoolide ehitamine, mida vedas tüüpprojektide kasutuselevõtt, et leevendada eeskätt uutes masselamurajoonides tekkinud koolikohtade nappust. Nagu Milvi Vainiku tüüpprojekti number 112-1-321 järgi valminud Narva Soldino gümnaasium.
Nõukogude perioodi teisel poolel soovitakse aga üha enam näha koolimajade vormikeeles viiteid ajaloolistele hoonetele. Maal leidub mõisaarhitektuuri interpretatsioone ja Tarvastule rajatud koolimaja tüüpprojekti trepikoja püstik meenutab 1930. aastate arhitektuuriklassikuid, Rakvere gümnaasiumihoonet ja Lenderi gümnaasiumit. Sama viite leiab 1960. aastatel Pelgulinna rajatud erilahendusega koolimajast.
UUS EESTI AEG
Pärast taasiseseisvumist vallandas uue laine kooliarhitektuuris 2011. aasta koolireform, millega otsustati riigigümnaasiumide loomine. Uus ideoloogia seab uued nõudmised ka õpiruumile. Riigigümnaasiumide põhjalikumaks analüüsiks tuleb protsessil lasta eelnevalt lõpule jõuda – veel pole kõigi plaanitud koolihoonete arhitektuurikonkursidki toimunud.
Siiski saab juba öelda, et tänapäevaste uute koolimajade hulgas paistavad silma koolid, kus õppuritele pakuvad mitmekülgset keskkonda arhitektuurselt põnevaid lahendused juurdeehitustest, kus ajalooline ja uute tehniliste lahendustega lisandus toetavad teineteist. 1929. aastal ehitatud Rapla algkooli riigigümnaasiumiks muutmisega ja sellele 2018. aastal juurdeehituse lisamisega täitus lõpuks kunagiste koolimaja püstitanute soov pakkuda keskkooliharidust samas majas.
Tekst: Hanno Talving ja Sandra Mälk