1866. aasta Balti kubermangude vallakogukonnaseadus vabastas vallad mõisa järelevalve alt. Seda aastat peetakse iseseisvate omavalitsuste tekkeajaks. Seaduse nõue viia vallakohtud mõisatest vallamaadele pani aluse spetsiaalsete kohtu- ja vallamajade ehitamisele. Majanduslikult mahajäänumas Eestimaa kubermangus ehitati rahanappuse tõttu erinevalt Liivimaast vallamajad sageli kokku koolimajaga. Neid hooneid, kus ühe katuse all paiknesid nii vallakool kui ka -valitsus, kutsuti Põhja-Eestis kogukonnamajadeks.

Selliseks kogukonnamajaks oli ka 1867. või 1868. aastal Kareda külla püstitatud Esna kooli- ja vallamaja. Võimas paekivihoone ehitati rehemajana, sest olulise osa sissetulekust said koolmeistrid koolitalu pidamisest ning viljakuivatamise ruumid olid saagikoristamise ajal hädavajalikud. Näiteks 1872. aastal arvestati Esna kooliõpetaja palgaks 80 rubla, millest 50 rubla maksis vallavalitsus sularahas, 30 rubla aga rehkendati koolimaadest saadavaks tuluks. Reeglina ehitati 19. sajandi lõpul koolimajad juba rehtedest lahku, kuid vahel püstitati siin-seal ka vanemat tüüpi rehemaju. Nii laskis Esna vallavalitsus veel 1897. aastal ehitada Vodja koolihoone rehemajana.

Ligi 35 meetri pikkuse Esna koolimaja lõunaotsas paiknes suur klassituba, kus õppisid koos kolme klassi lapsed. Hoone keskosas asusid koolmeistri, kes oli ühtlasi ka vallakirjutaja, eluruumid, millest ühte tuba kasutati ka vallakohtu ja -valitsuse asjaajamiseks. Teise majapoole võtsid enda alla majandusruumid – siin olid rehetuba ja rehealune ning loomapidamise ruumid.

Esna vallavalitsus ja -kohus paiknesid hoones kuni 1892. aastani, hiljem jäi maja üksnes kooli tarbeks, mis töötas siin 1970. aastani. Pärast kooli sulgemist jäi koolimaja kasutusele elamuna.

Tekst: Hanno Talving