Ajaloomälestis

Samal ajal kui üle Eesti avati Vabadussõja mälestussambaid, otsustasid Keila uut koolimaja plaanivad Keila vald ja alevik pühendada selle mälestusmärgina Vabadussõjas langenuile. Koolimaja ehitamine oli aastaid päevakorras – kümnendi alguses hangiti uue koolimaja jaoks riigimetsast puitmaterjalgi, kuid laenu ei õnnestunud saada – kuniks plaanile andis otsustava tõuke 1928. aasta Eesti Vabariigi 10. iseseisvuspäev.

Seni vanaldases puidust üürimajas tegutsenud koolimajale langes kriitikanooli eeskätt seal valitsenud kitsikuse tõttu. Koolis käis 1924. aastal ligi 200 last, kuid ruutmeetreid oli klassis tihti vähem kui lapsi – nii näiteks mahutati teises klassis käivad lapsed neljakesi kaheste pinkide taha. Vajadust suuremate ruumide järgi kihutas tagant ka 6-klassiline koolikohustus, mis rakendus Keilas 1928. aastal.

Uue koolihoone projekteerisid arhitektid Tõnis Mihkelson ja August Tauk ning ehitajaks sai ettevõtja Madis Kolk. Koolihoone püstitati looduskaunisse kohta, männimetsatukka. Avarale koolihoonele, kus olid muu hulgas internaadiruumid, direktori korter ja võimlemisruum, pandi nurgakivi 1929. aasta septembris ning esinduslik hoone valmis ligikaudu aastaga. 23. septembril 1930. aastal kirjutab ajaleht Vaba Maa: „Uus Keila haridustempel on kolmekordne kiviehitis ja nii väliselt kui sisemiselt oma lihtsuse ja külgetõmbavuse poolest väga meeldiv. Sarnane nägus koolimaja ei tuleks häbiks isegi pealinnale.”

Koolimaja laiendati nõukogude ajal juurdeehitustega. Tänapäeval tegutsevad hoones Keila Gümnaasiumi algklassid.

Tekst: Sandra Mälk