Ehitismälestis

Kohtla-Järve seostub paljudel vaid nõukogude ajaga, kuid tööstuslinna areng algas tegelikult märksa varem. Äsja rajatud põlevkivikaevanduse ja õlitööstuse töölistele hakati elamuid ehitama 1920. aastatel, planeeringu tegi ja suure osa esimesi maju projekteeris tuntud arhitekt Anton Soans. Asula kõige põnevamaks kahe maailmasõja vahel rajatud osaks kujunes aedlinlik ametnike, keemikute ja inseneride elamuala, mida peenemalt riides käivate daamide järgi hakati kutsuma Siidisuka asunduseks. Koolina kasutati algul ruume mõnes tööliselamus, kuid 1930. aastateks ei suutnud need enam oma funktsiooni rahuldavalt täita. Nii otsustati ette võtta uue koolimaja ehitus, mis planeeriti Siidisuka majade lähedusse mäenõlva alla. Koolimaja projekti saamiseks korraldati Riigi Põlevkivitööstuse eestvõttel 1938. aastal arhitektuurivõistlus, mille võitis toosama Anton Soans. Maja saadi valmis vahetult enne õnnelike aegade lõppu, 1939. aastal.

Funktsionalistlik torniga hoone oli hiigelsuur, selle kaksteist põhiklassiruumi pidid mahutama koguni 500 õpilast, sest arvestati asula kasvuga tulevikus. Samal ajal projekteeris Soans kiiresti arenevasse linnakesse ka väga moodsa õigeusu kiriku. Lisaks klassiruumidele oli koolimajas veel ametikortereid ning tagatiivas suur aula, mis täitis samas võimla ja rahvamaja saali ülesandeid. Pärast II maailmasõda jätkas siin tegevust Kohtla-Järve eestikeelne keskkool ja kaua oli see modernistlik maja järjest venekeelsemaks muutuvas linnas eestiaegsuse ja -meelsuse sümboliks. Seda paradoksaalsem on, et taastatud Eesti Vabariigis jäi esmaklassilist arhitektuurset taset esindav hoone tühjaks ja nüüd laguneb vägev ehitis õige kurvalt, uut kasutust polegi sellele enam leitud. Oma rolli mängib siin kahtlemata ka see, et linnakeskus on nihkunud ning praegu paikneb soliidne vana koolimaja pigem äärelinnas.

Tekst: Oliver Orro