Aastatel 1888–1891 ehitati Hiiumaale Kuri, Kuriste ja Puski külla peaaegu üheaegselt kolm õigeusu kirikut. Samal ajal valmisid kirikute juures ka kivist koolimajad, milles avati vastavalt Pühalepa, Emmaste ja Kõrgessaare õigeusu kihelkonnakool.

20. sajandi alguseks oli õigeusu vastu võtnud suur osa Kõpu poolsaare elanikke ning aastatel 1907–1908 kerkis Mägipe külla uus kirik-koolimaja, mis pühitseti 21. juunil 1909 apostel Andrease ehk Püha Andrei auks.

Eestis on olnud veel paar hoonet, näiteks Järva-Jaanis ja Väike-Lähtrus, kus ühe katuse all olid õigeusu kirik ja koolimaja, kuid nende tagasihoidlike palkhoonete kõrval tõuseb Kõpu kirik-koolimaja eriti esile. Tõenäoliselt on tegemist kutselise arhitekti projektiga, kuid dokumentaalseid andmeid selle kohta säilinud pole.

Riiast toodud kollastest tellistest püstitatud 5½ × 14 sülla (1 süld = 2,1336 meetrit) suuruses ja ligi 9000 rubla maksma läinud hoone keskosas, mida algselt kaunistas sibulkupliga torn, asusid kirikuruumid. Kirik-koolimaja lõunapoolses otsas asusid õpetaja kolmetoaline köögiga korter ning rahva lugemistuba ja teemaja. Hoone põhjapoolses otsas paiknesid klassituba, riietusruum, koolilaste köök ning poiste ja tüdrukute magamistuba. Kuna õigeusu kihelkonnakool paiknes lähedal asuvas Puski külas, alustas siin tööd madalama astme abikool.

Pärast Esimest maailmasõda kasutas kooliruume kuni oma hoone valmimiseni 1934. aastal Kõpu algkool. Kiriku tegevus katkestati 1941. aastal ning hoone jäi pikkadeks aastateks kasutuseta seisma. 1957. aastal kohandati hoone kultuurimajaks. Ümberehituse käigus lammutati torn, klassiruumi asemele tehti saal ning kirikuruumist lavaauk. Kõpu kultuurimaja töötas siin 1991. aastani. 1996. aastal tagastati hoone Eesti Apostliku Õigeusu kirikule, kuid kuna kogudusse oli selleks ajaks jäänud vaid mõni inimene, kiriku tegevust ei taastatud.

2008. aastal alustati kohaliku kogukonna eestvõtmisel hoone renoveerimist ning uuenenud Kõpu rahvamaja taasavati 2015. aastal.

Neoklassitsistlikus stiilis unikaalne kirik-koolimaja tunnistati ehitismälestiseks 1999. aastal.

Tekst: Hanno Talving