Noarootsi kooli algus on seotud kurva sündmusega: samal kohal asunud Pürksi 1930-ndate aastate koolimaja põlenguga 1977. aastal. Et kooli asukoht oli kogukonnale tähenduslik, otsustati uus hoone ehitada samasse asukohta ning 1987. aastal alustati õppetööd vastvalminud postmodernistlikus koolimajas.

Koos taasiseseisvumisega hakkasid puhuma uued tuuled ning 1990. aastal sai senisest põhikoolist gümnaasium. Uue kooli missioon oli õpetada rootsi keelt ja põhjamaade kultuurilugu kohalikele elanikele, tehes nii kummarduse kunagistele rannarootslastele.

Liigendatud mahuga kahekordse koolimaja arhitekt on Maarja Nummert, kelle käe all valmis Eesti Maaehitusprojektis mitme teisegi maa-asula õppehoone. Neist on Noarootsiga stiililt sarnased Ääsmäe, Keeni ja Kolga kool.

Noarootsi koolimaja ilmestab sammastega sissepääs, hoonel on omapärane plaanilahendus ja erikujulised aknad, pidulikkust lisab uhke viilualune aken peaukse kohal. 1980. aastatel oli Eestis suur ehitusmaterjali defitsiit ja isegi kui materjali ehituseks jätkus, ei pruukinud see olla kvaliteetne. Vaatamata sellele oli vastvalminud kooli ehituskvaliteet kõrge, postmodernismile omased keerukad detailid (nt erikujulised aknad) südamega tehtud. Selle üheks põhjuseks võib pidada kohalikke ehitajaid, kes olid huvitatud hästi ehitatud õppehoonest.

Kooli sisekujunduse tegi Piret Rõuk, samuti rääkis kaasa toonane kunstiõpetaja Alar Uus, hilisem koolidirektor. Viimase eestvedamisel otsustati muuta kooli sisemus värvikirevaks: aineklasside seinu kaunistasid temaatilised maalingud, ustele maaliti vikerkaared. Sama element kaunistas ka tollast kooli logo.

Tänapäeval asub Noarootsi Gümnaasium kolmes hoones: postmodernistlikus koolimajas, Pürksi mõisas ja Loodusinfokeskuses.

Tekst: Triin Reidla