Räpinas on gümnaasiumiharidust antud juba 1917. aastast peale. Tõsi, 1931. aastal gümnaasium suleti, sest õpilasi olevat olnud liiga vähe. Maavalitsus ja ümberkaudsete valdade esindajad üritasid küll selle vastu võidelda, kuid haridusministeerium nõudis seepeale, et maavalitsus võtaks vähemasti kahe klassi ülalpidamise tervenisti enda kanda, mida see aga finantsvahendite puudumise tõttu teha ei saanud. Põhjenduseks toodi, et maavalitsus peab majanduskriisi tingimustes tagama vahendid ennekõike sotsiaalkuludeks. Kas ei kõla see kõik väga tänapäevaselt? Igal juhul hiljem Räpinas keskhariduse andmine siiski taastus ja 1950. aastate lõpuks oli õpilaste arv nii suureks paisunud, et otsustati ehitada uus avar koolimaja. Hoone mastaabi valikul lähtuti ka sellest, et toona oli Räpina veel rajoonikeskus. 1961. aastal valminud hoone on tänaseni ilmselt üks Räpina väikelinna suurimaid ehitisi.

Tüüpprojekti järgi ehitatud ja arhitektuurikeelelt lihtne, kuid siiski üsna esinduslikuna mõjuv koolimaja esindab mujalgi Eestis levinud ja tegelikult üleliidulistele eeskujudele tuginevat koolihoone tüüpi, mille eripäraks on aula ja võimla paigutamine kõrvuti maja keskossa, kõige ülemisele korrusele. Eestis oli selline 1950. aastatel levima hakanud lahendus üsna uudne. Varem, eestiaegsetel koolimajadel, eendus saalikorpus põhimahust pigem eraldi plokina. Saalide tumedaks peitsitud kassettlaed seevastu meenutavad vägagi 1930. aastate linnakoolimaju. Hoone välisarhitektuur esindab nn üleminekuperioodi, mil Stalini ajale omased rikkalikud kaunistused olid moest ära läinud, modernistlik esteetika polnud Eesti arhitektuuris veel aga lõplikku läbimurret teinud. Hiljem, 1980. aastail, on koolile külge ehitatud veel ka lisatiibu.

Tekst: Oliver Orro