Nüüd Tallinna Reaalkool

Reaalkoolid – see oli uus, 19. sajandi II poolel Tsaari-Venemaal välja kujunenud koolitüüp, kus pandi rõhku ennekõike täppis- ja loodusteaduste õpetamisele. Siit said noormehed (seda tüüpi koolid olid tollal vaid poistele) minna edasi õppima inseneriks, olgu siis keemiatööstuse, masinaehituse, raudtee vm valdkonnas, aga ka ökonomistiks, agronoomiks, arstiks või arhitektiks. Kiiresti arenev tehnika ja ka kõige kaugematesse maanurkadesse jõudnud tööstuslik pööre nõudsid senisest enam tehnilise ja loodusteadusliku haridusega inimesi.

Tallinna Peetri reaalkool on asutatud 1881, ent algul asus see vanalinnas Hobuveski kõrval, uus maja valmis 1884. aastal. Osavõtjaterohkeks kujunenud arhitektuurivõistluse võitis Max Hoeppener, kes töötas peamiselt Moskvas, kohapeal pidi teda tööjooniste ja ehitusjärelevalve osas abistama linnainsener Carl Jacoby. Tegemist oli toonases Tallinnas nii oma asukohalt (otse kujuneva ringpuiestee ääres) kui ka arhitektuurikeelelt ühe kõige esinduslikuma majaga, mis oli ka tehniliselt väga moodne: keskküte, gaasivalgustus jne. Omapärane on läbi II ja III korruse ulatuv aula, millesse galeriidena avanevad III korruse koridorid, mitte ehk väga praktiline (aulas toimuv kostab üle maja ja segab tunde), ent kahtlemata efektne lahendus.

Algul saksakeelsena töötanud kool viidi venestusajal üle vene, Eesti vabariigi iseseisvumisel aga eesti õppekeelele, saksa reaalkool eraldus siis omaette õppeasutuseks. Vabadussõjas langenud koolipoisse ja õpetajaid meenutav legendaarne nn Reaalkooli poiss (skulptor Ferdi Sannamees, praegu nähtav kuju on 1993. a koopia), mis seisab maja külgfassaadi ees, on üks meie kunstiliselt õnnestunumaid Vabadussõja monumente.

Tekst: Oliver Orro