1. detsembril 1864 alustas Vändra pastor Ernst Sokolovski (1833–1899) Vändra kirikumõisas kahe kurttumma lapse õpetamist. See oli esimene erivajadustega laste kool Eestis. Kaks aastat hiljem (1866) valmis Vändra alevikus koolile spetsiaalne, ühele õpetajale ja 20 lapsele mõeldud hoone, millele tehti 1889. aastal omakorda juurdeehitus. See, olemasolevast koolimajast veidi eemal asunud kompleks on tänaseks lammutatud.

1892. aastal õppis Vändra kurttummade koolis 32 last ning kuna vajadus oli vastu võtta veel vähemalt 20 õppijat, otsustas asutust rahastav „Ehvataˮ (Hefata) selts püstitada uue koolimaja. Uue koolimaja projekti valmistas Otto Reinhold August von Sivers (1836–1909), kes töötas 1866–1900 Riias Liivimaa Rüütelkonna arhitektina. 1893. aastal ehitas Pärnu linna ehitusmeister Gustav Darmer 5000-rublase tasu eest koolile uue võimsa kahekordse koolimaja, mis õnnistati 22. oktoobril 1893. Uue koolimaja, aida ja keldri ehitamine läks „Ehvataˮ seltsile maksma 16 188 rubla ja 82 kopikat, millest enamik kaeti annetustest saadud rahaga.

Uue maja alumise korruse keskpaigas oli suur söögi- ja turnimisetuba, kus tehti ka käsitööd. Sellest paremat kätt oli köök, vasakut kätt tütarlaste magamistuba ja selle kõrval koolipreili elutuba. Teisel korrusel oli paremal seitse ühesuurust klassituba, vasakut kätt direktori neljatoaline korter. Peagi jäi suur koolimaja ikkagi kitsaks ning 1904. aastal ehitati sellele omakorda juurde osalt ühe-, osalt kahekorruseline tiibehitis, mis läks maksma 10 017 rubla ja 47 kopikat. Uues juurdeehituses paiknesid aspirantide eluruumid ning kingsepa-, raamatuköitmise- ja tisleritöö õppimise töökojad. Kogu kompleksi on hinnatud Baltimaade suurimaks puitehitiseks.

Kurttummade kool paiknes hoones 1924. aastani, mil see viidi üle Porkunisse. Pärast seda asus hoonesse Vändra 6-klassiline algkool, selle parempoolne tiib eraldati aga haigemaja jaoks. Nõukogude ajal kasutati maja internaadina. 1980. aastate keskpaigast alates seisab hoone tühjana ning seda erakordset ehitist ähvardab hävimine.

Tekst: Hanno Talving