Jäneda sovhoostehnikumi kavandatavale juurdeehitusele oli välja valitud koht neogooti stiilis Jäneda mõisa kõrval, künka jalamil, soise madaliku serval. Hoonet hakkas projekteerima arhitekt Valve Pormeister, kelle jaoks oli see asukoht oma ideede teostamiseks suurepärane mängumaa ning selle tulemusena valmis üks tolle perioodi olulisemaid arhitektuuriteoseid.

Maastikukujunduse spetsialisti taustaga Pormeister lahendas väljakutse meisterlikult. Sovhoostehnikumi uus osa on suurepärane näide keskkonda sobituvast arhitektuurist, mis on hästi ära tabanud ka tolle aja modernistlikud suundumused – pärast sõda pikalt püsinud loominguline seisak arhitektuuris asendus uuenduslike vormikatsetustega. Julgete geomeetriliste mahtudega hoone paistis silma ka uuendusliku õpikeskkonnaga.

Kaldkatustega kuubikute rütm imiteerib looduslikke struktuure. Iga kuubik moodustub kolmest ruumist: laborist, kaldkatusega auditooriumist ja õppevahendite ruumist. Kuubikute vahele jäävad siseõued, kus õppetööst vabal hetkel puhata sai. Omaette kunst oli suunata igasse õppeklassi loomulik valgus, mis ei langeks teravalt otse ruumi. See lahendati klassiruumi küljele jäävate siseõuede ja katuseakendega. Kui 20. sajandi alguses ehitatud Jäneda mõisa neogooti stiilis peahoone pilgupüüdjaks on kaheksanurkne torn, siis uue ansambli meistriteos on erilise katusekonstruktsiooniga saaliosa, mille lahendus on inseneridele mokkamööda. Neljast hüperboolse paraboloidi kujulisest koorikust moodustunud katus on valatud õhukesest betoonist. Künka jalamile rajatud hoone ette kujundas arhitekt tehistiigi, mis moodustab ülejäänud maastikuelementidega selge terviku ja tõstab esile hoone asetsemise maastikul.

1968. aastal Eesti Maaehitusprojektis projekteeritud õppehoone tellis Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse TUI sovhoostehnikumi tarbeks. Jäneda mõisas tegutses selle eelkäija alates 1921. aastast saadik. 1992. aastal korraldati kool ümber Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskuseks.

Tekst: Sandra Mälk